26. oktoober 2015

25 oktoober...

Kui Arno isaga tantsuakadeemiasse jõudis, olid tunnid... just paraja aja pärast algamas, sest kuidas saakski üks korralik Uppsarlane tantsutrenni hiljaks jääda, kui käsil midagi nii põnevat. Kui trenn algas, nagu ikka, natuke vallatult, siis lõpp oli väga hingeline. See, kui keha ei liigu enam pelgalt ettenähtud suunas, vaid elab ja hingab muusikas, on midagi erilist. Igaüks omaenda mõttemaailmas, omaenda tunnetega, kuid samas ikkagi teistega koos. Nii saavadki tantsudeks põimitud lood.

As the clock was inching it's way closer to another dance practice, the Uppsar family started to gather. There was no need to delay the beginning, since all were present and eager to start. The beginning, as usual, was a bit playful. But as the practice progressed, it became more spiritual. When one's body lives and breathes in music rather than just moves along a predetermined path, it is something special. Everyone in their own world, with their own emotions, but still together as one. This is how stories get woven into dances.